Muru hooldamine

Kauni muru rajamiseks ja säilimiseks on teda vaja regulaarselt niita. Varaseimad muru meenutavad alad tekkisid ilmselt püsikarjamaadel, kus niidukite rolli täitsid loomad. Tulemus võis siis “niiduki margist” ehk loomaliigist tingituna pisut erineda. Mõned närisid muru madalamaks, teisel liigil ehk anatoomilised iseärasused taimevaipa nii madalaks pügada ei lubanud. Mõned taimed jälle ei pruukinud olla alati mokkamööda ja jäid kasvama. 

Kui kariloomi saab ühele karjamaale liiga palju võib ka juhtuda, et mõni neile mürgine taim jääb pidevalt nö niitmata ja saavutab pikapeale seal ülemvõimu. Meile harjumuspäraseks saanud muruplatsid said alguse Prantsusmaa ja Inglismaa paremal järjel mõisatest. Peremehel pidi olema niipalju jõukust, et head põllumaad võis kasutada niisama promeneerimiseks. 

Samuti oli sellise ala hooldamine ja puhtana hoidmine ilma spetsiaalse tehnikata küllalt keeruline ja kulukas. Muutus toimus aastal 1830, kui härra Edwin Beard Budding leiutas esimese muruniiduki. Sealt edasi sai kuulus inglise muru üha enam tuult tiibadesse. Loe ka: Muru niitmine - mida teha, et tööd lihtsustada?

Niitmine

Kui tahta sellist pehmet, ühetaolist rohelist, vaipa peaks meie kliimas muru niitmise sagedus olema vähemalt korra või isegi kaks nädalas. Äärmisel juhul iga kümne päeva tagant. Reeglina on kasv kiirem suve esimeses poole. Kõik teavad laulusalmi – “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, ütle, kus ma rada teha tohin, igal pool on noor ja õitsev hein…”. Üldiselt soovitatakse muru niitmisel pidada kinni reeglist, et maha lõigatakse kuni 1/3 taimede pikkusest. 

Kui muru on kasvanud juba liialt pikaks, siis nõrgem niidumasin seda enam läbi ei hekseldagi. Võimsama niidukiga võib küll aia üle käia aga kõrgeks kasvanud murutaimedest hekseldamine meenutab siis pigem silo tegemist ning tulemuseks on pooleldi mullane kõrrepõld. Nii et, mida tihedamini, seda ühtlasem saab tulemus. 

Õnneks pole härra Buddingi kolleegid niisama jokutanud ning viimastel aastatel on jõudsalt edenenud robotniidukite areng. Nende kasutamine annab veel paremaid tulemusi, on ökonoomsem ja jätab inimesele lõpuks rohkem aega teisteks tegemisteks, mis ehk pole oma olemuselt niivõrd rutiinsed. Eks elu näitab, kuid ilmselt pole kaugel aeg kui lapselapsed hoovil toimetavat robotit vaadates lippavad kiiktoolis kõõluvat esivanemat kiusama - “Vanaisa, vanaisa! Räägi veel seda ägedat lugu kuidas sa noore mehena ise pidid muruniitmise ajal niiduki seljas istuma.”

Kastmine 

Kui ikka lajatab juuli lõpus või augusti alguses nädalaks +30 ja vihma ei anna piiskagi, võib kuivemates ja päikesele avatud kohtades kuivus teha murukattele kõvasti liiga. Seepärast võiks muru kastmise lisavõimalus muidugi olemas olla. Kuna kuumal päeval läheb vett hoovimurule kui kerisele, siis kulude kokkuhoiu mõttes ei teeks paha koguda mõnda mahutisse varem vihmavett valmis. 

Kõikjal ei ole alati ühisveevärgil sellist jõudlustki, et suudataks elanikele põua ajal ka kastmisvesi tagada. Veemahutid võiks olla võimalusel korralikult suletavad kuna lahtises veepaagis armastavad suurtel kiirustel ja hulgakaupa paljuneda sääsed. Kastmisvajadusest annab märku muidugi muru kolletumine. Aga kui inimene on leplikum, siis kuivema ilmaga kolletavat muru võib võtta ka kui looduse paratamatust. Tuleb uuesti vihmasem aeg ja küllap lööb ka muruvaip uuesti haljendama.

Sammaldumine

Varjulistes paikades kipuvad samblad võtma rohttaimedelt kohta üle. Muru sammaldumise vastu võib ka võidelda mulla õhutamise teel ning sinna varjulisemaid muruseemne sorte külvata, kuid kui ikka valgust jääb puudu, siis sellest eriti suurt kasu ei ole. Soovi korral ja vaeva nähes siiski saab olukorda näiteks väetamisega murutaimede kasuks nihutada. Kui kasvukoht on samblikule ikkagi sobivam, siis mõnes kohas on see pigem tuuleveskiga võitlemine. Lõpuks, mis siis mõnusal sambavaibal viga on? Hooldusvaba, kena vaadata ja pehme kui sulepadi. Las ta olla.

Umbrohutõrje ja väetamine

Siin tuleb enesele muidugi esitada küsimus sallivusest. Et kuidas siis nüüd nii, et järsku ühel liigil teisest suurem eluõigus peaks olema. Teisest küljest ei saa ka inimesele pahaks panna kui ta oma kodu ja aiakaaslaste valikul siiski kaasa tahab rääkida. Üldiselt kipub olema nii, et kui muru regulaarselt niita, siis murutaimede kõrval seal muud liigid väga ellu ei kipu jäämagi. N-ö ebasobivate liikide tõrjumiseks on olemas ka keemilised tõrjevahendid, kuid viimastel aegadel on nad oma populaarsust kaotamas. 

Mürgitamine pole enam soositud tegevus. Samuti on viimastel aastatel näha nihet suurte niidetavate alade kokkutõmbamise suunas. Niitmine kulutab aega ja/või energiat ning suund on võetud aasataimede kooslustele, mida tuleb niita vaid kord või kaks suve jooksul. Eks ta ole harjumustest ja maitsest sõltuv, kuid aias võiks ju tõesti olla rohkem mitmekesisust. Eriti kui selle hooldamine iganädalasest niitmisest lihtsamgi on. Aga niipalju, kui on erinevaid inimesi on ilmselt ka erinevaid arvamusi kaunist murust. 

Kellele meeldib ühtlane roheline pöetud vaip, kellele aga kollaste võililletupsude ja kiri- ja karikakra õites aasataimestik. Mõningates tiheasustuse piirkondades on samas ka kehtestatud kohustus oma krunti teatud aja tagant niita. Kogukondsete huvidega tuleb samuti arvestada.

Õhutamine

Pideva niitmise tagajärjel võib pikapeale juhtuda, et pealmine murukamar muutub nii tihedaks, et hakkab takistama õhu juurdepääsu taime juurtele ning see pärsib taime head kasvu. Selleks on vahetevahel hea pinnast õhutada. On olemas ka spetsiaalsed mootoriga mulla/pinnase aeraatorid, mis üle sõites pinnast justkui tuhandete nõeltega torgiks. 

Väiksemate pindade puhul saab selle töö tehtud ka peente otstega aiahargiga pinnast torkides ja ettevaatlikult liigutades. Põnev lahendus on veel välja mõeldud spetsiaalsete jalanõude näol, mille talla alla on kinnitatud kümmekond mõne cm pikkust naela. Kui need jalga panna ja aias ringi kepsutada saab kah olukorda parandada.

Talveks valmistumine

Sügis võib meil venida päris pikaks ning kui vahel tundub, et talv on juba ukse taga prõmmimas ja teed niidukile sügisese puhastuse ära ning saadad ta talvepuhkusele, selgub, et ilmataat tegi ainult nalja, ta keerab veel päeva termomeetri tublide soojakraadide peale ja muru võib haljendada ka veel jõulude paiku. 

Üldiselt on parem kui enne talve tulekut saaks viimase niitmise teha võimalikult hilja. See tagab selle, et kevadeks ei jää maha rohkelt eelmise aasta heina, mis takistab kevadel uue taimeringi võrsumist. Samuti levivad kulul kergemini mitmesugused taimehaigused. Puulehti võib samuti riisuda kui see meelepärane tegevus on aga nende kraapimise võib jätta ka kevadesse. Puulehtede kogumise või purustamisega multšiks saab edukalt hakkama ka murutraktor.

Kokkuvõtteks

Võib öelda, et hea ja mugav muruvaip vajab ikka hoolt ja aedniku õrna kätt. Millisena ta täpsemalt just sulle meelepäraseim on, oleneb juba sinu konkreetsest maitsest, ilmavaatest ning ehk ka laiskusest. Valides siis sobivad võtted ja tee selle saavutamiseks. Igaühele oma, kes teeb ise ja kes palkab töid teostama spetsialisti.