Mida tähendavad ökoehitus ja -maja?

“Öko” viitab sõnale ökoloogiline ehk ökosüsteemi ja elusloodusega kooskõlas.  Ökoehitus tähendab seega looduskeskkonda ja energiat säästvat ehituskunsti. Selle eesmärk on hoonet projekteerides tarvitada meetodeid, materjale ja süsteeme, mis jätaksid loodusesse võimalikult väikese jalajälje. Seeläbi peaks lahendus olema võimalikult energiatõhus, jätkusuutlik ja ideaalis ka taaskasutatav. Sellise eesmärgini jõuab vaid keskkonnateadliku ja -sõbraliku lähenemisega. Seega võib ökomajaks nimetada hoonet, mille projekteerimine koormab loodust võimalikult vähe.

Oluline on ka materjalide taaskasutatavus. Kui hoone likvideeritaks, kas jäätmeid saaks mõningal määral ka käsitleda ja näiteks komposteerida? Loodus võtab hästi omaks kivid, savi, põhu ja palgid. Seega võib väita, et ökomaja tiitli saab anda hoonele, kui seda on kavandatud ehitusmaterjalide tootmisest kuni maja kasutuskõlbmatuks muutumiseni.

“Öko” viitab ka ökonoomsusele ehk sellele, et projekteerimine oleks ka majanduslikust vaateväljast kokkuhoidlikult lahendatud. Eelistatakse kohalikku ja looduslikku materjali, ent ökoloogilise materjali puhul peame silmas pidama ka seda, kui palju kulub tootmiseks ja kohaletoimetamiseks ressursse.

Kriteeriumid

Kui passiiv- ja nullenergiamaja defineerimiseks on olemas täpsed kriteeriumid, siis ökomajal definitsiooni pole, sest puudub täpne mõõdik, mille järgi liigitada materjali ökoloogiliseks. Nii võib hoone kutsumine ökomajaks osutuda suhteliseks ja on raske veenduda, et tegu on tõepoolest keskkonnasäästliku elamuga. Siiski on selge, et kui loodusressursse kulub tohutul hulgal, on asi ökoloogilisusest kaugel.

Ökomaja vaid ökoloogiliste materjalide pärast?

Ökoehituse pooldajad peavad naturaalsematest materjalidest lugu, kuna nende mõju on tervislikum nii looduskeskkonnale kui ka inimorganismile. Laias laastus võib n-ö rohelisteks lugeda selliseid komponente, mis on taaskasutatavad või taastuvad, näiteks puit, saepuru, tselluvill, kivi, roog, põhk, liiv ja savi. Paljud nendest materjalidest on ehitusprojekteerimisse kaasatud inimkonna aegade algusest saati. Nüüdisaegsesse siseviimistlusse sobiksid hästi ka pabertapeet, kaseiinvärv ja savikrohv.

Ehitusmaterjalid, mida on ohtralt tööstuslikult sünteesitud ja töödeldud, ei hinga ega taga hoones kuigi tervislikku sisekliimat. Näiteks kui seinad on kaetud materjalidega, mis ei eralda niiskust, võib sisekliima jääda väga kuivaks ning mõjuda eriti halvasti allergikutele. Lisaks pole sünteessegude, klaas- ja mineraalvilla, vahtplasti ja tsemendi tootmine kuigi keskkonnasäästlik.

Meie niiskes ja külmas kliimas võib ökoloogiliseks pidada puitehitist. Materjali pole tarvis kaugelt tarnida ning tootmise ja töötlemise kulud võivad olla võrdlemisi väikesed. Samuti võiks kaaluda turbaplokkide kasutamist laudvoodri vahel, mida on tehtud Lääne-Euroopa aladel. Levinud mineraalvilla koha võib võtta hoopis kohalik puitkiudvill ja -tuuletõkkeplaat ühes auru- ja õhutõkkepaberiga. Need hoiavad aastaringselt ka eluruumides stabiilsemat temperatuuri ja reageerivad ka niiskusele paremini.

Sageli seostub inimestele ökomaja terminiga vaid põhumaja või mõni muu keskkonnasõbralikust materjalist ehitatud maja. Selleks, et nimetada hoonet ökoloogiliseks, võiksid materjalid koosneda võimalikult väikesest primaarenergiast. See tähendab, et nende tootmiseks tarvitatakse minimaalselt energiat. Palju energiat kulub ka transpordile, seega on oluline, et materjalid asuksid ehitusobjekti läheduses. Muuhulgas mängib ökomaja puhul rolli ka kasutaja elustiil ja harjumused —kuidas on lahendatud näiteks ventilatsioon, vesi ja kanalisatsioon ning millised on kodumasinad.

Ökomaja vs energiatõhusus

Ökomaja ei defineeri vaid kasutusele võetud looduslikud ehitusmaterjalid. Energiasäästlike hoonete ehitajad väärtustavad soojapidavust ja energiatootmist. Näiteks on oluline, kas kasutatakse päikesepatareisid ja -paneele. Nende kasutamine aga vajab kõrgtehnoloogilisi materjale ja süsteeme, mille tootmiseks ja transpordiks kulub tohutult ressursse. Seega ei võrdu energiatõhusus alati keskkonnasäästlikkusega. Tasub küsida, kas ökoloogiline tähendab alati ökonoomsust? Isegi kui keskkonnatundlikel arhitektidel on soov ökosüsteemi säästa, võib nende lähenemine hoone projekteerimisele vahel tekitada lausa vastuolusid.

Kokkuvõte

Ökoloogiline ehitamine tähendab, et hoone elutsükkel projekteeritakse selliselt, et mõju keskkonnale oleks võimalikult väike — seda nii materjalide keskkonnasõbralikkuse kui ka energia tarbimise koha pealt. Paraku ei ole ökomaja defineerimiseks veel täpseid kvaliteedikriteeriume kirja pandud. Isegi kui ehituseks kasutatav materjal on ökoloogiline, tasub uurida, kui suur on selle tootmiseks kulunud energiahulk ning kui kaugelt ja mis energiakuluga on see kohale jõudnud. Vastasel juhul ei saa enam rääkida, et töötatakse ökoloogilise tasakaalu püsimise eesmärgil.