Kanalisatsiooni puhastamise käigus eemaldatakse torust soovimatu sodi, nagu näiteks mittebiolagunevad jäätmed, rasv jms. Enamus kanalisatsiooni puhastamisi leiab aset rutiinse hooldustöö käigus, kuid puhastajad reageerivad ka hädaabi väljakutsetele. Regulaarse puhastamisega välditakse ummistuste, üleujutuste ja kallite parandustööde tekkimist.

Prahi ja rasva kogunemine võib aja jooksul muutuda probleemiks, kui torusid regulaarselt ei puhastata. Sama võib juhtuda ka kahjustada saanud või valesti paigaldatud torudega. Keskmiselt peaks kanalisatsiooni puhastama iga 18–22 kuu tagant. Puhastamise regulaarsus oleneb torustiku vanusest, aastaajast, kohast, kus torud asuvad, toru läbimõõdust või sellest, kuidas lähedal asuvad teed ja muud põrutused torusid mõjutavad. Torude hooldamise plaan peab olema nende eluea pikendamiseks olemas.

Survepesu

Survepesuga seostub inimestel tavaliselt terrassi või sõidutee puhastamine, kuid sarnase meetodi abil puhastatakse ka kanalisatsiooni. Survepesu puhul kasutatakse vett ja vee kiirgust torude aluspinna ja seinte puhastamiseks. Puhastamisel surutakse vesi ja surve all olev õhk läbi pesuri, millega saadakse lahti praht ja muu soovimatu sodi. Pesurid on väga efektiivsed masinad ja üks populaarsemaid viise, kuidas tänapäeval kanalisatsiooni puhastatakse. Vesi surutakse läbi vooliku ja pöörleva otsiku ning nii muutub sodi lõhustamine kergemaks. Survepesu on turvaline ja keemiavaba protsess, mis ei kahjusta torusid.

Survepesu saab vastavalt vajadustele kohandada, et suurendada puhastamise efektiivsust. Olenevalt sellest, millise takistusega on tegu, saab kasutada erinevaid otsikuid. Nt liiva, muda, rasva, juurte, aga ka erineva suurusega torude jaoks on saadaval erinevad otsikud. Otsiku kaldenurgast oleneb veejoa võimsus: mida madalam on kaldenurk, seda tugevam on veesurve.

Survepesu puhul on tihti mureks ka veekulu. Veoautodel on tavaliselt oma täidetud veepaak, seega auto tuleb sündmuskohale ja on kohe valmis tööd alustama. Paljudel masinatel on võimalus pesuvesi kokku koguda. Lisaks saab vett võtta ka lähedal asuvast veekogust. 

Ühe võimalusena saab kasutada loputamise meetodit, mida tihti kasutatakse koos mehaanilise puhastusmeetodiga. Selle käigus lastakse torusse kiire vooluga vesi, mis eemaldab torude siseküljelt liiva, terad ja muu sodi. 

Mehaanilised puhastusmeetodid

Mehaanilise puhastusmeetodiga kasutatakse erinevaid tehnikaid ja otsikuid, et ummistus lõhustada mis hiljem uhutaks vee abil ära. Seda ei pea aga alati tegema, tavaliselt piisab ka lihtsalt ummistuse lõhustamisest, et torud uuesti toimima saada.

Varbi abil torude puhastamine on vanem puhastusmeetod. Selle käigus lükatakse torusse metallist varb ning mootori abil pöörleb selle ots, mis aitab lõhustada rasvaklombid, lõigatud juured ja lahtise sodi. Varbi abil puhastatakse tavaliselt 30 cm ja väiksema läbimõõduga torusid.

Kaabitsad on toru läbimõõdu suurusega kapslid, mis surutakse läbi toru, kraapides selle külgedelt maha seal oleva mustuse ja surudes mustuse allavoolu.

Keemiline puhastamine

Teatud juhtudel kasutatakse torude puhastamiseks kemikaale. Seda tehakse näiteks siis, kui on vaja lahti saada juurtest, rasvast, ebameeldivatest lõhnadest, betooni korrosioonist, närilistest või putukatest. Suurtest ohutusnõuetest ja kemikaalide maksumusest tingituna on survepesu ja mehaaniline puhastamine üldjuhul soodsam. Äärmuslikel juhtudel siiski kasutatakse ka keemilisi aineid.

Mõned süsteemid kasutavad bioloogilisi eluvorme (mikroorganismid ja ensüümid), et torusid puhastada. Need suudavad seedida rasvasid, õlisid ja teisi veesüsteemis leitavaid aineid loomulikul teel. Mikroorganismid saavad edukalt ummistustest lahti, ilma et tekiks vajadus mürgiseid aineid süsteemi valada. Bioloogilisi eluvorme kasutatakse rasvaste ummistuste või torude puhul, näiteks restoranides. Selle meetodi kasutamine ei ole väga populaarne, sest see pole alati täiesti tõhus.