Üheks levinumaks vesiehituse näiteks Eestis on ujuvsaun ehk parvsaun. See on väike, ent täisväärtuslik saun, mis on ehitatud ujuvale platvormile – tavaliselt pontoonidele, ujuvpalkidele või vahtplasti kandekehale. Parvsauna peamine võlu seisneb võimaluses ühendada saunakogemus vahetu loodusega: kuumast leiliruumist saab otse järve hüpata ning kogu saunaõhtu saab mööduda eemal linnamürast ja teistest inimestest. Lisaks saab parvsauna vastavalt vajadusele teisaldada – näiteks viia see kevadel järvele ja sügisel kaldale hoolduseks.

Ujuvsaunast ujuvkontorini – mida kõike saab vee peale ehitada?

Vee peale on võimalik ehitada aga märksa enamat kui saun. Üha enam kerkib Eesti järvedele ja jõgedele ujuvplatvorme, millel asuvad puhkemajad, ööbimisvõimalused, jooga- või meditatsioon paviljonid ja Soomes isegi väikesed kontorid. Mõned neist on täiesti autonoomsed: varustatud päikesepaneelide, kuivkäimla ja veepuhastiga, mis võimaldab neil funktsioneerida ilma maisaa ühenduseta. Teised on ühendatud kaldaga sildade ja torustike kaudu ning pakuvad mugavusi nagu tavakodu.

Lisaks saunadele ja puhkemajadele on võimalik vee peale rajada ka ujuvterrasse, ujumisplatvorme, kohvikuid või isegi turismiteenuseid pakkuvaid komplekse. Näiteks Soomes ja Rootsis on vesiehitus arenenud niivõrd, et osa peredest elab aasta läbi ujuvmajades, mis on varustatud kõigi mugavustega ja ühendatud linna infrastruktuuriga. Kuigi Eestis on see lahendus veel haruldane, on huvi selle vastu kiiresti kasvamas.

Mida silmas pidada vesiehituse tehnilisel teostamisel?

Ehitustehniliselt tähendab vee peale ehitamine suuremat täpsust ja spetsiifiliste materjalide kasutamist. Kuna rajatis peab ujuv olema, on selle vundamendiks tavaliselt plastikpontoonid, alumiiniumraamid või spetsiaalsed betoonist ujukid. Pealisehitis peab olema kerge, niiskuskindel ja tasakaalus – kõige sagedamini kasutatakse surveimmutatud puitu, alumiiniumi või kergterasest konstruktsioone. Hoone peab olema isoleeritud, stabiilne ning ankurdatud, et tuul või lainetus seda ei liigutaks.

Juriidiliselt on vesi ehitusega seotud mitmeid nüansse. Kui tegemist on teisaldatava ujuvplatvormiga, mis ei ole püsivalt kinnitatud veekogu põhja ega maapinnale, ei pruugi see vajada ehitusluba. Samas tuleb jälgida kohaliku omavalitsuse regulatsioone ning loodus- ja keskkonnakaitse piiranguid, eriti kui veekogu asub kaitsealal või on avalikus kasutuses. Statsionaarsed rajatised – näiteks kai külge kinnitatud ujuvmaja – võivad nõuda ehitusprojekti, ametlikke kooskõlastusi ning kooskõlastusi kohaliku omavalitsuse ja keskkonnakaitse ametitega.

Vesi kui võimalus, mitte takistus

Vesiehitus ühendab endas tehnilise nutikuse, esteetika ja loodusega kooskõlas elamise. See pakub võimalust ehitada kodu või puhkeala teistmoodi – selliselt, et vesi pole mitte takistus, vaid võimalus. Hulpiv saun, järvel loksuv päevitus terrass või vaikne kirjutamisnurk vee kohal – kõik need on teostatavad, kui valida õiged materjalid, tehnoloogiad, spetsialistid ja asukohad. Võib öelda, et vesiehitus ei ole enam nišš, vaid arenev suund, mis pakub uusi lahendusi nii era- kui ka ärikasutuseks.