Kõigepealt tuleb eristada kahte olulist kihti: aurutõke ja tuuletõke. Aurutõke paikneb tavaliselt soojustuse siseküljel, st eluruumi pool, ning selle ülesanne on takistada niiske siseõhu liikumist konstruktsiooni sisse. Tuuletõke seevastu on külmemal poolel, soojustuse välisküljel ja hoiab ära tuule liikumise soojustuskihis. Kui need kihid puuduvad, võib soe õhk kondenseeruda konstruktsioonis või tuul viia soojustuse efektiivsuse alla.
Aurutõke
Vanemate majade puhul ei ole aurutõkke puudumine haruldane. Eriti levinud on see 20. sajandi keskel ehitatud puitmajades, kus kasutati looduslikke materjale ja konstruktsioon “hingas” loomulikult. Kui sellist pööningut soovitakse nüüd tänapäevaselt soojustada, tuleb arvestada, et lihtsalt kile paigaldamine ei pruugi olla parim lahendus. Kui sisekonstruktsioon on juba niiskust läbilaskev ja ventilatsioon toimib, võib aurutõkke lisamine valesse kohta põhjustada niiskuse lõksu jäämise.
Praktikas tähendab see, et enne soojustamist tasub hinnata katuse ja pööningu ventilatsiooni. Hea õhu liikumine räästas ja harjas aitab niiskust eemaldada ning vähendab kondensatsiooni riski. Kui ventilatsioon on puudulik, tuleb see esmalt lahendada – näiteks räästa tuulutusavade või harjatuulutuse kaudu. Alles siis on mõistlik lisada soojustus.
Aurutõkke lisamine sõltub konstruktsioonist. Kui pööning jääb külmaks (ehk soojustatakse ainult laepealne), paigaldatakse aurutõke tavaliselt lae alla enne soojustust. Kui aga tehakse väljaehitatud pööning ehk katusealune eluruum, tuleb aurutõke paigutada katuse soojustuse siseküljele. Oluline on, et aurutõke oleks võimalikult õhutihe – läbiviigud, pistikupesad, valgustid ja liitekohad tuleb hoolikalt tihendada.
Tuuletõke
Kui tuuletõke puudub, on selle lisamine tavaliselt lihtsam kui aurutõkke lahendamine. Tuuletõkkematerjal paigaldatakse soojustuse külmemale poolele ning selle ülesanne on takistada külma õhu liikumist isolatsioonis. Nii paraneb märgatavalt kogu konstruktsiooni soojapidavus.
Samas peab tuuletõke olema veeauru läbilaskev, et konstruktsioon saaks vajadusel kuivada. Seetõttu ei sobi tuuletõkkeks tavaline kile, vaid spetsiaalsed hingavad membraanid või tuuletõkkeplaadid. Õige materjal aitab vältida olukorda, kus niiskus jääb konstruktsiooni sisse lõksu.
Materjalivalik
Materjalivalik on samuti tähtis. Eestis kasutatakse pööningu soojustamisel sageli mineraalvilla, tselluvilla või puistevilla. Mineraalvill on soodne ja lihtne paigaldada, kuid vajab head tuuletõket. Tselluvill sobib hästi puithoonetesse, sest reguleerib niiskust loomulikumalt. Puistevill on mugav keerukates konstruktsioonides, kus plaatvillaga oleks raske ühtlast kihti saavutada. Samuti tuleb jälgida tuleohutust – elektrijuhtmed ei tohiks jääda isolatsiooni sisse ilma nõuetekohase kaitseta.
Sageli tekib küsimus, kas tööd saab teha ise või on mõistlik kutsuda spetsialist. Lihtsama laepealse soojustamisega saavad paljud hakkama, kuid aurutõkke ja tuuletõkke korrektne paigaldus nõuab spetsialisti abi. Eriti keerukate katusekonstruktsioonide puhul tasub konsulteerida projekteerija või kogenud ehitajaga, sest valesti tehtud lahenduse parandamine on hiljem kulukas.
Kokkuvõttes ei ole tuuletõkke ja aurutõkke puudumine haruldane probleem, kuid selle lahendamisel tuleb läheneda läbimõeldult. Eesmärk ei ole ainult paksem soojustus, vaid toimiv terviklahendus: ventilatsioon, õiged kihid ja sobivad materjalid. Nii saab pööningust energiasäästlik ja konstruktsioon püsib kuiv ning vastupidav aastakümneid.
